Võib krohvist lõhnav,
võib väga vana,
võib puust, võib klaasist olla koolimaja.
Kuid kooli nägu pole see, mis ees,
vaid hoopistükkis see, mis kooli sees.
Üks klass on kooli silm. Ja teine kõrv.
On iga õpilane, närvirakk, mis õrn.
On õpetaja välisärritaja ja seda ongi närvidele vaja,-
et kooli nägu püsiks ikka virge,
et läbi aja - päeval kui ka ööl - teaks iga närvirakk, et süda lööb.
Ei tea me praegu, kuhu ükskord saame,
kas saarel sureme või ülemere maal me,
kuid kui on tehtud kord me viimne tegu,
jääb igaüks meist veidi kooli nägu.
Tuult tiibadesse!
