Rebaste ristimine

Juba varasematel aastatel on mulle huvi pakkunud rebaste ristimine. Mõnel aastal on see olnud huvitav , mõnel aastal aga suhteliselt igav. Sellel aastal ootasin seda aga väga, sest olen ise 10. klassis ja just meid pidi seekordne ristimine puudutama. Üritus kestis neli päeva. Esimesel päeval oli kilekottide päev. Juba reedel andis 12. Klass meile prügikotid ja ütlesid, et esmaspäeval me kooli oma kottidega tulla ei tohi. Kõik kooliasjad peavad olema prügikotis. Minu kõige suuremaks mureks oli see, et äkki läheb kilekott õues katki ja mu asjad kukuvad välja. kuid õpetaja Piret lubas meil omad kotid enda juurde jätta. See päev oli väga tore, sest me riietusime end kodututeks. Kõige paremini oli riides Maksim. Meie välimus ajas naerma nii mind ennast kui ka teisi. Huvitavad olid ka konkursid, kus pidime laulma ja kätekõverdusi tegema. Teisel päeval riietusime end pidžaamadesse. Sellest päevast võtsid osa kõik rebased. Kuigi tänapäeval paljud ei maga enam pidžaamas, siis seda huvitavam oli neid näha emade- isade hommikumantlites. Kolmapäeval oli tagurpidi päev. Mind ennast küll koolis ei olnud, kuid pärast kuulsin teistelt, et see päev oli olnud kõige lõbusam. Nalja sai kõvasti erinevate mängudega, kus poisid ja tüdrukud võistlesid. Nad seoti kokku toidukilega ja nad pidid läbima takistusraja. Kõige raskem minu jaoks oleks olnud võib-olla paaris hüppenööriga hüppamine. Neljapäeval toimus aga suur rebaste ristimise finaal. Juba päeval oli meil ärevus sees, et mis meiega õhtul tehakse. Meid seoti paari kaupa kinni ja kui esimene paar kuhugi silmad kinni ära viidi, siis oli meil kõigil nii põnev, et mis seal küll toimub. Ja juba oligi minu kord minna. Ma kartsin natukene, sest ei teadnud, mis mind ees ootab. Kogu takistusraja läbimine nõudis suurt jõupingutust. Oli palju roomamist, hüppamist ja ronimist. Aga samas oli kogu asi huvitav. Meeldis see, et meid viidi erinevatesse kohtadesse kus me pidime täitma ülesandeid. Kui sellega hakkama ei saanud, siis pidime karistuseks kas kätekõverdusi tegema, tantsima või sidrunit sööma. Kui ma lõpuks saali jõudsin ja oma portreed joonistama hakkasin oli mul natukene kahju, et kõik nii ruttu lõppes. Oleksin tahtnud veel midagi teha. Ja õnneks, ei olnudki see kõik. Saalis oli meil ka tegevust. Pidime arvama ära laule ja pilte kooli erinevatest klassidest. Samuti andsime edasi lõua all apelsini ja elasime kaasa Inga ja Maksimi jogurti joomisele. Kogu asi lõppes aga vande andmisega. Natuke raske oli seista ühel põlvel ja vannet anda, kuid saime sellega hakkama. 12. Klass kinkis igale ühele ka vande mälestuseks ja selle eest, et olime nii tublid olnud terve nädala, saime ka pulgakommi. Arvan, et see rebaste pidu oli tore ja huvitav. Ise tahaksin kahe aasta pärast ka midagi sellist teha tulevastele rebastele, et ka nemad saaksid öelda hiljem, et meile meeldis rebaste ristimine Ühisgümnaasiumis .

Valeria Altukhova 10.b klass